Te ei usu, milline nägi meie klass välja täna hommikul kell 7.40... saladuskatte all võin öelda, et KÕIK riided, mida esinemiseks vaja, jalanõud, mida kanda ning suured plakatid , mida näidata - katsid ühtlase kihina pinke ja laudu... Esimese tunni alguseks olid kõik esinejad kostümeeritud, see tähendab kõik lapsed olid leidnud omale selga viimase moeröögatuse Pariisi peatänavalt. Eriti tublisti olid kodus vaeva näinud ning riidekappe ringi pööranud Birgit (aitäh ka ilusa sule eest), Carol, Margus (kuninglikud kroon ning muud lisandid andsid viimase lihvi:), Ketlin (ülitoreda kassina), Reelika ning Kaisa. Juliale ja Reginale tuli appi tädi Helle, kes tõi lisa näiteringi kapist. Esimene tund oli aga hoopis tõsisem kui seda laste riietusest järeldada võis. Pärast põhjalikku kordamist, arvutamise meeldetuletamist tegime väikese jooksuringi koolimajas ning asusime kirjutama esimest tasemetööd - matemaatika tasemetööd (täna õhtuks on tööd parandatud ning kommentaarid ja märkused ekoolis üleval).
Teise tunni ajal tegime proovi ja laulsime ja tegime igaks juhuks ikka veelkord proovi... Tuleb tunnistada, et ka minul oli esinemisärevus sees.
Suurejoonelise PRANTSUSMAA PEO korraldajateks olid 8. klassi õpilased õpetaja Ene Neitoga.
Pärast väga pikka (olime ju valmis iga hetk lavale minema) slaidiprogrammi oligi meie kord. Lavale sammusid saali tummas lummuses: viimase moe järgi ehtne roosa kübar, lahe saabastega kass, ehtsad näited Pariisi tänavamoe moeröögatustest.
Aga me ei läinud sinna ette mingit nalja tegema, kuna asi tundus kirju ja segane aitasime ka saalisviibijatel prantsuskeelt õppida: BONJOUR! CA VA? Tere, kuidas läheb? Meie muinasjutt oli siis järgmine: kass, kellel olid saapad jalas, oli iseseisvat elu alustanud pärast peremehe vahetumist. Tema peremeheks oli oma isa noorim poeg. Kass asus elama pealinna(Pariisi) ning üüris ilusa vaatega korteri Eiffelitorni. Kord kuulis kass lehma (Comeniuse projektiloomake:) hädakisa - teda ajas taga kuri kuningas, kellel ka piimaämber käevangus. Lehmake tuli kassi juurde varjule. Õnnetuseks olid kass ja kuri kuningas aga ammused semud ning nüüd oli lehmakesel häda päris suur - nii kass kui kuningas ajasid teda lüpsikuga taga. Lugu lõppes aga siiski õnnelikult: kassist ja lehmas said parimad sõbrad ning kuningas kiitis nende sõpruse heaks. Kui nad veel surnud pole, elavad õnnelikult kõik koos Pariisis Eiffeli tornis tänapäevani.
Ka teised klassid olid vaeva näinud ning muinasjutu või moeteema ettevalmistanud. Mulle jäi eriti meelde 6.klassi räpitud Punamütsikese muinasjutt! Igati lahe ja uudne. Tublid poisid! Siia ajaveebi ootaksin kõikide muljeid ja meenutusi sellest peost.
Pärast sööki käisin ka ise kunstiringis kaasas. Täna oli teemaks mastik ja kasutati akvarelle. Õpetaja Urve Udu õpetas, kuidas kunstnikud pintsli headust kindlaks teevad (lapsed näidake vanematele!!!!). Tunni lõpuks valmisid armsad pildid.
Järgmisel esmaspäeval on viimane kunstiringi tund õpetaja Urvega, pärast seda alustame animafilmide (ehk multifilmide) meisterdamisega oma klassis. Julia tegi täna juba joonistamisega algust.
Rahvatantsuring õpetaja Mallega ei lähe nii hästi, kui õpetaja seda loodaks. Kevadisel VUPSSa laulu- ja tantsupeol tuleb lastel sellega aga esineda. Ees ootab veel hulk tõsist tööd - rong peab saama ilusti uperkuuti lendama!!! Edaspidi tuleb harjutama hakata ka kehalise kasvatuse tundide arvelt.
Päeva lõpetas lasteetendus " Punane kukk ei hüüa tulles". Oli õpetlik ja asjalik tunnike, mida saatis ka Nublu kommikoti ja pika paiga!
Aitäh tänase tegusa päeva eest!
Homseks jäi kodus kirjutada jutuke ("Minu oma kirjatööde" vihikusse), kus palusin kirjeldada mõtteid Prantsusmaa peost (mis jäi sulle meelde? Mis oli huvitav? jne); kordavalt jäi lugeda pala "Sööbikust ja Pisikust", mida homme loeme ja filmime.
Päikest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar