neljapäev, 29. november 2007

Väikese Jussi suured seiklused Prantsusmaal

9.-15. novembrini toimus Prantsusmaal Bretagne maakonnas Janze linnakeses Ecole du Sacre Cœur kooli võõrustamisel sõprade kokkusaamine, millest hakkasin kirjutama kohe külaskäigu järel.

Kui ootasime väljalendu Tallinna lennujaamas, küsis lambake Juss minult juba mitmendat korda: “Kas sa pakkisid kaardid kaasa?”

“Jah, kõik kaardid ja kirjakesed, mida Uhtna kooli lapsed kirjutasid ja meile kaasa pakkisid, on kohvris,” rahustasin teda.

“Kas sa laululinnukeste kujud ikka võtsid kaasa?” küsis ta veel. Vastust ootamata lisas ise kiiresti: “Küll nendel pisikestel Prantsuse sõpradel võib kujukeste üle alles hea meel olla.”

“Kõik on kohvris ja eraldi pakitud,” laususin ja läksin vaatama, millal meie lennuk ometi väljub.

Infopunktist sain teada, et lend hilineb pool tundi. Jussil, Uhtna põhikooli projektiloomakesel kippus uni peale. Hakkaski vaikselt lambaid lugema ning ümisema sõprade laulu ... “Sõbrad koos ... Inglismaa, Eesti, Hispaania, Prantsusmaa kohtuvad ...” ja uinus naeratades.

Juss virgus, kui kuulis, et jutt käib temast ja talle nii südamelähedasest ettevõtmisest. Ta haaras mu käest pastapliiatsi ja jätkas ise loo kirjutamist: “Minu headeks sõpradeks on vasikas Gwenado Prantsusmaalt Janzest, piisammutt Cordy Martinique’i saarelt, flamingo Koko Hispaaniast, oravakesed Steve ja Nutty Suurbritanniast.

Mina esindan Uhtna põhikooli Socratese projekti allprojektis Comenius 1. Projekti “Sõpradega koos Euroopas” ehk “Visiting friends in Europe” raames teevad tihedat koostööd kaks kooli Suurbritanniast, Prantsusmaalt, Hispaaniast ja Uhtna kool Eestist. Iga partnerkool on valinud endale esindajaloomakese, kes lastega koos töötab. Loomakeste koostöö sai alguse kolm aastat tagasi, kui viis Euroopa kooli tegid ühise projekti. Vahepeal on loomakesed koos oma saatjatega kohtunud Martinigue’i saarel, Inglismaal, Hispaanias ning möödunud kevadel Eestis.

Prantsusmaa-reisil saatsid mind direktor Ly Kivistik, õpetajad Sirje Rebane, Sirje Tiilen ja Jaana Voll.

Un, deux, trois ...

Reede, 9. novembri õhtuks jõudsime Janze linna Sacre Cœur kooli vanu sõpru tervitama.

Laupäeva hommikul alustasime esimest ühist bussireisi. Lahti oleks lastud nagu suur mesilaspere: kõik rääkisid kordamööda ja korraga. Räägiti inglise, eesti, hispaania, prantsuse ja kätega vehkimise ning nn comeniuse keeles.

Lauldi, naerdi, imetleti aknast avanevaid vaateid. Peamine suhtluskeel oli siiski inglise keel. Comeniuse keel kujunes välja kohtumise käigus ja võimaldas ühes lauses kasutada erinevas keeles sõnu.

Mulle jäi meelde selline lause: “Come on, people, ruttu-ruttu, there is mucho gráfico, back to bus, s´il vous plait!” (Seltskond kippus linnas aeglaselt liikuma, taheti ju seisma jääda ja pikemalt muljetada. Siis tuli öelda: “Kuulge, inimesed, ruttu-ruttu, liiklus on tihe, tulge tagasi bussi, palun!”)

Õhtu eel jõudsime Atlandi ookeani tuulte kätte, Saint-Malo kindlust vallutama. Kui bussist väljusime, lõi meile vastu karge tuul, mis käskis sõnatult mantlihõlmad koomale korjata ning mütsid, kindad kotist üles otsida.

Saint-Malo kindlus on kolmest küljest ümbitsetud veega. Jalutasime kindlusemüüril, olles jääkülmast, tormiselt rahutust veest kuus-seitse meetrit ülevalpool. Päike loojus ning tõmbas veel viimaseid punakaid triipe piki horisonti. Ergutav oli tunda end üdini looduse meelevallas. Loodus on sinu ümber ja sina oled seal sees.

Je travaille le dimanche

Lugesin pühapäeva hommikul prantsuse keele õpikust algajatele peatükki number 3 ja harjutasin prantsuskeelseid nädalapäevade ja kuude nimetusi. Mu väike lambapeake hakkas seda ilusat keelt juba jagama.

Inglismaad esindavad oravapoisid Nutty ja Stevie ning flamingo Koko võrdlesid lõunasöögivõimalusi kokkutulnute koolides.

Leiti, et Prantsusmaal ja Hispaanias ning ka Inglismaa koolides söövad lapsed liiga palju rämpstoitu: friikartuleid, kihisevaid karastusjooke. Minu selgitusi Eesti koolilõuna kohta kuulati huviga. Tunnustust pälvisid maitsvad aedviljasalatid, keedukartulid, samuti piima joomine.

Mont Saint-Michel - “Wonder of the west” - (lääne ime) paistis meile kui linn peopesal, mille ümber saaks kõndides ringi teha vähem kui kahe tunniga. Ligi ruutkilomeetrine kivirahn hoiab oma kukil kindlust. XIX sajandi teisel poolel ehitatud kindlusest jäid meelde eelkõige kitsad tänavad, rohetavad aiakesed eksootiliste taimedega, paksud müürid, trepid muuseumisse ja postkontorisse.

Hotellis imetoredast päevast muljetades tundus, nagu vihiseks ikka tuul minu väikestes lambakõrvades ...

Vous êtes libre mercredi prochain?

Kätte jõudsid igatsetud kohtumised lastega. Esmaspäeva ja teisipäeva hommikul külastasime võõrustavat kooli. Seal oli väike saal, kuhu lahedalt mahtusid üksteise järel esinema kõik klassid koos õpetajaga.

Igaüks sai enda järel esinejatele kaasa elada. Tantsiti rahvalikke tantse, esitati lühikesi näitemänge, lauldi hispaania, prantsuse, inglise ja isegi eesti keeles. “Ei lind, ei laul ei ole ma, vaid kuu seal kõrgel üleval,” kõlas mitte kõige selgemas, kuid siiski äratuntavas maarjamaa keeles.

Traditsioonilised Bretagne maakonna rahvarõivad on enamasti musta värvi, punaste elementidega, naistel on ees pitsist põll ning peas ilus pitsiline tanu. Tanu on umbes 30-40 sentimeetri kõrgune pooleliitrist purki meenutav toru, mis on kaetud valge pitsiga ning lõua alt paeltega kinni seotud.

Lapsed ootasid meiega kohtumist oma klassiruumis. Meie, Uhtna kooli õpetajad ja mina, liikusime klassist klassi üheskoos. Klassid olid avarad, suurte akendega, valgusküllased, seinad kaetud enamasti mitmesuguste joonistustööde, päevaplaanide ja temaatiliste kirjeldustega.

Lastel oli väga palju küsimusi. Prantsuse-inglise-eesti keelde ja vastupidiste tõlkimistega sai neile ruttu selgeks, kui ilusat ja keerulist keelt eestlased räägivad. Meile oli huvitav teada, et selles koolis oli kolmapäev nii õpilastele kui koolitöötajatele vaba.

Õpetajatega kokkuleppel jagasime lastele kommi, väikseid kingitusi ning eesti laste saadetud kaardikesi. Paljud olid postkaardile lisanud ka oma meiliaadressi ja ingliskeelse enesetutvustuse. Loodan, et kirja teel leiavad lapsed veel vastuseid oma toredatele küsimustele.”

Ca sera tout

Sain Jussikeselt pastaka tagasi ja mõtlesin, et iga kord, kui tuleb taas hüvasti öelda, kipub pisar vägisi silma. Lahkumisel suudles Jussike sõpru järgemööda kohaliku kombe kohaselt kolm korda põsele, kallistas eestlaste kombe järgi tugevasti, istus bussi, lehvitas ja sõitis hotelli.

Järgmisel hommikul alustasime kojusõitu. Oleme Uhtna kooli lastele rääkinud oma reisimuljetest, üheskoos uurinud saadetud kaarte, pildikesi, klassikaunistusi.

Lambake vaatas mind kirjutamise ajal oma armsate suurte silmadega ning ütles: “ Mulle meeldis see reis väga. Oli palju toredaid taaskohtumisi, ilusaid avastusi, samuti sain lambaloki jagu targemaks.”

Jaana Voll, Uhtna põhikool

Kommentaare ei ole: